Kolm juhtimispraktikat Räniorust Jüri Ratase näitel
Ränioru parimate praktikate kohalt on varajase faasi ettevõtte (ehk idufirma) juhil kolm peamist ülesannet.
1. Kommunikeeri tulevikupilti ehk visiooni.
2. Pane kokku parim võimalik meeskond.
3. Kindlusta, et raha otsa ei saaks.
Need kolm asja eristavad tavalisi juhte tippudest, häid ettevõtmisi sellistest, mis muudavad maailma.
Maailma vägevate kõrval annab Eesti riigina keskmise idufirma mõõdu välja, nii et need juhtnöörid võiksid olla olulised ka meie riigipeadele. Millise hinde annaks Räniorg meie ekspeaministrile?
Visiooni kommunikeerimine ei kuulunud ilmselgelt peaminister Ratase enda meelest tema tööülesannete juurde. Ratas oli pigem bussijuht, kes aeg-ajalt hõikab maha järgmise peatuse nime kui reisikorraldaja, kes maalib vastupandamatu pildi sihtkohast.
Kuhu jäid ideed, mis oleks tõstnud Eesti konkurentsivõimet, vähendanud ebavõrdsust, liitnud eestimaalasi või suurendanud riigi tuntust ja atraktiivsust? Eriti Ratase teise valitsuse ajal oli tunda seda, et meie ühiseks sihtkohaks oli koalitsioonilepe, mitte uus ja millegi poolest parem Eesti.
Veel kehvem on lugu parima võimaliku meeskonna kokkupanemisega. Ränioru üks ütlusi on, A players hire A players, B players hire C players. Ehk siis head tegijad palkavad häid tegijaid, keskpärased aga endast kehvemaid.
Oma ettevõtet ja varem erinevaid meeskondi ehitades on eelnev ja asjakohane töökogemus üks olulisemaid tegureid. Suur osa palkamise protsessist keerleb küsimuse “millised senised kogemused tulevad kasuks uue rolli juures” ümber.
Ma saan aru, et valitsuse kokkupanekud on käed seotumad kui idufirma juhil meeskonda koostades. Aga vaadates Jüri Ratase meeskonna kokkupanemise tulemust, jäi kohati mulje, et tema käed olid lausa käeraudades. Näiteid tuua pole vist vaja, mälupildid on veel värsked. Aga nii eelneva kogemuse kui kaadrivoolavuse põhjal jäi mulje, et selles valitsuses olid teretulnud eelkõige C-mängijad.
Viimaks, räägime ka rahast. Kiiresti kasvavate tehnoloogiaettevõtete hulgas on juba mõnda aega kombeks kaasata niipalju raha, kui saab, mitte niipalju, kui oleks vaja. Sellest punktist edasi on ettevõtetel kaks teed.
Kui suurel hulgal raha kaasanu investeerib selle innovatsiooni, näiteks palkab parimaid talente, soetab parimat võimalikku tehnoloogiat, loob intellektuaalset omandit, siis just nendest kipuvad välja kasvama nö. ükssarvikud ehk rohkem kui miljardilise väärtusega ettevõtted.
On aga ka neid, kes leiavad, et kui juba nii palju raha kontol, siis võib hakata laia elu elama. Tõstetakse palkasid tootlikkusest sõltumatult, muretsetakse parem kohvimasin ja võib-olla ka pingpongilauad, ei unustata ärisõpradele kingituste tegemist. Raha lihtsalt kulutatakse ära, ilma pikemalt süübimata sellesse, kuidas see tagasi teenima panna.
Jüri Ratase juhitud valitsus suurendas oluliselt riigi laenukoormust, aga kas meil on selle tulemusena ette näidata häid investeeringuid? Väga vist mitte.
Milleks see ekspeaministri tagantjärele materdamine siin? Selleks, et me saaksime selliseid vigu edaspidi vältida, nii riigi kui kohalike omavalitsuste tasandil. Need kolm Ränioru juhikriteeriumit on minu meelest hea prisma, läbi mille vaadata kõiki kandidaate ja valimislubadusi.
Ja igal juhul saab läbi selle prisma vaadata ka oma organisatsiooni juhti ning “hääletada jalgadega”, kui pilt ei ole ilus.
