Kõigi Eesti. Ka nende Eesti, kellele ei meeldi #kõigieesti. Aga siin on kaks aga.

Sel ajal, kui ma rõõmustades vaatasin, kuidas eikuskilt tekkis positiivne #kõigieesti liikumine, maadlesin ma seesmiselt faktiga, et minu hea sõber valis EKRE. Ja minu üks pereliige valis EKRE. Üks neist tunnistas, et tegemist oli protestihäälega, aga ta tunnistas ka seda, et talle juudid väga ei meeldi ning et tema meelest ei pea Eesti ilmtingimata Euroopa Liidu liige olema.

Kirjutan seda postitust, olles saanud asja üle piisavalt järele mõelda. Mind ei sega see, et mu sõber või pereliige eelistab teiste vaadetega erakonda. Jah, mulle ei meeldi, et mu sõber on kapi-antisemiit, aga nii mõistuse kui südamega vaatan ma sellest üle ja mööda. Kui jälle kohtume, emban ma teda sama tugevasti ja sama hea meelega. (Ma saan seda öelda alles pärast pikka pikka järelemõtlemist, kas ma ikka teen seda sama siiralt kui enne. Jah, teen küll.)

Sest Eesti on kõigi oma. On nii liberaalide kui konservatiivide oma, ja nende oma, kellel on täiesti ükskõik. Ja ka nende oma, kes kas oma kasvatuse, elukogemuse või inforuumi pärast suhtuvad mõnda nähtusesse, rassi või rahvusesse teistmoodi kui nö. peavool. Erinevad arvamused ja suhtumised on normaalsed. Näiteks mulle ei meeldi üldse Rail Balticu projekt, ja mul on tugev eelistus sellisele Eestile, kus ma võin vabalt oma arvamust välja öelda, ilma et ma peaksin mõtlema tagajärgede.

Aga siin on kaks aga.

Esimene aga on see, et arvamused jäägu mõteteks ja mitte-agressiivseteks sõnadeks, ning mitte rohkemaks. Nii verbaalsele kui füüsilisele vägivallale ei ole mingit õigustust. Lasteaed on läbi ja täiskasvanud olemine eeldab oma keele ning rusikate talitsemist oma ideede väljendamisel. Ela ja lase elada. Punkt.

Ja teiseks. Mis on lubatud härjale, pole lubatud Jupiterile. See, mis on aktsepteeritav mulle, minu sõbrale, tavalisele Reformierakonna valijale või tavalisele EKRE valijale, pole lubatud riigijuhile.

Valitsus juhib riiki. Seda 45 tuhandet ruutkilomeetrit ja 1,3 miljonit inimest. Ja valitsus saab meid juhtida ainult tulevikku, mitte minevikku. Viimase 30–60 aastaga on maailm muutunud globaalseks, ja see muutub veel globaalsemaks. Eesti riiki ei saa juhtida, juhitoolil tagurpidi istudes. Me läheme nii kraavi (loe: paneme oma riigi ja keele püsimise väga suurde ohtu).

Lameda maa teooria pooldajatel on õigus arvata kõike ning juhtida kõike kaugsõiduautodest erinevate ettevõteteni, aga nad ei kõlba liidriks kosmose ja lennundusega seonduvale.

Kuidas edasi

Läheme kõik 14. aprillil laulma. Aga ärme laulame seal sellest, kui tore on liberaalne maailmavaade, vaid võtame igaüks kaasa sõbra või sugulase, kes valis EKRE ja läheme sinna nagu üks mees. Minu Eesti on KÕIGI Eesti, mis on võibolla isegi suurem kui #kõigieesti.

Ja kui sul on tuttavaid Keski ja Isamaa juhatuses, siis helista või kirjuta neile. Nende teha on, et meid ei satu järgmisena mingis suunas juhtima 21. sajandisse sobimatu valitsus.